Esilehele
Sõna Toksikoloogia
tuleneb kreekakeelsest sõnast TOXON, mis tähendab noolt.
Seos noole ja toksilisuse vahel sai nähtavasti aluse iidsete
sõdalaste tähelepanekust, et sõjapidamine
mürgiga
töödeldud noolega on tunduvalt efektiivsem. Toksikoloogia all
mõeldakse traditsiooniliselt "teadust mürkidest", kuid
veidi
täpsemalt võiks selle sõnastada, kui "kemikaalide
ning füüsikaliste mõjurite kahjuliku toime
uurimine bioloogilistes süsteemides". Kahjulikud mõjud
võivad esineda mitmesugusel kujul ning mitmesugusel ajahetkel -
silmapilksest surmast kuni aastate pärast ilmnevate efektideni.
Sellised efektid võivad esineda erinevate rakkude tasemel ning
erinevates organites.
Juba 1500 a. e. Kr. on teada
mitmete taimsete mürkide, nt. surmaputke (ingl.k. hemlock), oopimi, aga ka
raskemetallide kasutamisest eesmärgiga mürgitada vaenlasi.
Mürgitamise ohvrite hulka kuuluvad sealhulgas Socrates (enesetapp
peale surmamõistmist Ateena kohtu poolt läbi surmaputkes
esineva alkaloidi manustamist) ja Cleopatra (enesetapp maomürgi
läbi). Mürgitamist on läbi aegade peetud efektiivseimaks
viisiks vaenlase elimineerimiseks. Ilmselt on veel meeles Ukraina
presidendi Viktor Justsenko (mürgitati dioksiinide hulka kuuluva
kemikaaliga aastal 2004) või vene spiooni Aleksandr Litvinenko
(mürgitati radioaktiivse elemendi polooniumiga 2006. a novembris)
mürgitamine.
Toksikoloogia "isaks" peetakse aga Paracelsust
(1493-1541),
kes kirjutas, et taimede
ning loomade mürkide toksilisuse eest on vastutavad tegelikult
seal olevad teatud kemikaalid, mis võivad väikestes
kogustes olla kasulikud, kuid mürgised kõrgemates hulkades.
Sageli tsiteeritakse tema väidet" Kõik ained on
mürgised; ei ole sellist, mis ei oleks mürgine. Õige
doos eristab ravimi mürgist" . Seega pani Paracelsus aluse
toksikoloogia peamisele põhimõttele, doosi-vastuse
kõverale.
Paracelsus (allikas: Wikipedia)
Kaasaegne toksikoloogia tegeleb nii meditsiinis (sh. diagnostikas,
ennetuseks, raviks), toiduainetetööstuses (nt. lisaained),
põllumajanduses (nt. taimekaitsevahendid, väetised) kui
keemiatööstuses kasutatavate kemikaalide ohtlikkuse,
mürgisuse ning mürgisuse mehhanismide uurimisega.
Kemikaalidest
põhjustatud tervise-ja keskkonnariskide hindamine ongi kaasaegse
toksikoloogia üks peamisi eesmärke. Ainete toksilisuse hindamine
nõuab väga mitmekülgset lähenemist: on tarvis
teada, kuidas kemikaal võiks elusorganismile mõjuda nii
oma keemiliste omaduste kui organismi eripärade tõttu ning
kuidas elusorganism selle ainega toime tuleb ning sellest vabaneb.
Kõike seda uurivad erinevad toksikoloogia harud: biokeemiline
toksikoloogia, toksikokineetika, geneetiline toksikoloogia,
arengutoksikoloogia, neurotoksikoloogia ja immunotoksikoloogia. Lisaks
võib toksikoloogiat jagada tema kasutusviiside alusel
regulatiivseks toksikoloogiaks (riski hindamine ja haldamine),
kliiniliseks toksikoloogiaks, kohtumeditsiiniliseks toksikoloogiaks,
toidutoksikoloogiaks, töötoksikoloogiaks ja
ökotoksikoloogiaks. Eesti
Toksikoloogia Selts püüabki koondada kõiki
Eestis toksikoloogiaga tegelevaid inimesi ning teisi
toksikoloogia-huvilisi.
Toksikoloogiast võib rohkem lugeda:
http://sis.nlm.nih.gov/enviro/toxtutor/
http://toxipedia.org/