Keemilise saastatuse keskkonnariskid kipuvad jääma kliimaprobleemide varju, rõhutab keskkonnatoksikoloogia laborijuhataja Anne Kahru intervjuus Postimehe Trinoklile. Ta juhib tähelepanu, et tööstuskemikaalid jõuavad loodusesse peamiselt jäätmevoogude kaudu ning mitmete “uute saasteainete” osas on Maa taluvuspiir ületatud, seda eriti plastireostuse puhul. Arvutuslikult on inimkond tootnud ligi 11 miljardit tonni plasti, millest hinnanguliselt ~80% on alles jäätmetena. Lisaks võivad umbes 25% uuritud plasti lisaainetest olla ohtlikud keskkonnale ja/või tervisele.
Intervjuus tuuakse esile ka püsivad ja kaugele levivad saasteained. Näiteks polükloreeritud bifenüüle (PCBsid) toodeti maailmas 1930.–1980. aastatel ligi 1,5 miljonit tonni ning need võivad looduses olekut ja asukohta muuta, liikudes õhu- ja veevooludega ka piirkondadesse, kus neid kunagi ei toodetud ega kasutatud. Seetõttu ohustavad PCBd Arktika elustikku ja jääkarud pole surve all ainult kliimamuutuste tõttu. Samuti on laialt levinud PFASid, mida kasutatakse vett, mustust ja rasva hülgavate omaduste andmiseks (nt vihmamantlid, teflonpannid, toidupakendid). Neid leidub vihmavees, pinnavees ja mullas ning nad võivad kontsentreeruda toiduahelatesse; PFASide jälgi on leitud isegi rinnapiimas.
Lahendusena pakub Kahru, et inseneri- ja tehnikahariduses peaks senisest rohkem olema õpet materjalide ja kemikaalide ohutusest, et “rohelised” lahendused oleksid päriselt ka ohutumad. Filmisõpradele soovitab ta teemasse süvenemiseks mängufilmi „Tume vesi“ (Dark Waters, 2019), kõhedalt hea meeldetuletus, et “igavene kemikaal” on sisuliselt kõige vähem romantiline asi maailmas.